Meie kapsamaa

Pulmareis

26. juuli 2006

Täna sõitsimegi minema. Head aega, Eesti; tere, välismaa! Kuna easyJet tegi meie minekuplaanidele külma, läksime Estonian Air’iga Londonisse.

Eile võtsime lennukipiletid välja. Kui läksime lennujaama kassasse pardakaarte saama, kommenteeris teenindaja, et turistiklass on täis. Ei osanud sellest nagu midagi arvata. Kogu meie kotimajandus läks läbi käsipagasina, alla me ei andnudki midagi.

Lennukis selgus, et meie kohad on peaaegu täitsa lennuki ninas – esimene koht teises ja teine koht kolmandas reas. Keegi ei olnud maininud meile, et istume äriklassis! Mul oli küll kergelt sama tunne, mis võib olla maamatsil, kes esmakordselt linna satub. Panin pakutud toidust osa pätsu: soola-pipra pakikese ja mingi kastme, millega ma ei osanud midagi tarka peale hakata.

Estonian Air’i eelis easyJeti ees on veel see, et ta maandus samas lennujaamas, kust väljus meid edasi viiv lennuk. Nimelt Londoni Gatwicki lennujaamas. Avastasime, et lennuki pealt maha tulles me olimegi praktiliselt õiges kohas – lõunaterminalis. Leidsime iseseisvalt üles F-tsooni ja siis avastasime, et oi näe, majajuht ka olemas.

Enne Flybe lennule laskmist küsiti meilt veel üle, ega meil teravaid esemeid kotis ei ole. Ei olnud meil seal midagi põnevusttekitavat. Lennuk lendas tund aega, enamuse aega kogus kõrgust ja siis hakkas juba maanduma. Turvarihma lahti teha lennu ajal ei saanudki.

Kohe Jersey lennujaama juures oli bussipeatus, ootasime seal veidi ja tuligi õige buss, mis viis meid Jersey pealinna St. Helier’i nimelisse linnakesse.

Kesklinnas oli lõpp-peatus. Uurisime veidi kaarti ja hakkasime liikuma. Peagi olime õigel tänaval, korraga vaatas Margo üle tee: “Näe, see vist ongi õige koht.” Oligi. Majutaja lubas meile hommikul arve teha ja näitas kätte meie toa.

Margo läks pesema, kui meie ukse taga koputas üks selle ööbimiskoha töötaja, kes soovis kontrollida, kas meil on toas kõik vajalik olemas. Käisin ka pesemas ning läksimegi magama. Lennurohke päev sai läbi.

27. juuli 2006

Hommikusöögiks oli nn traditsiooniline English breakfast. Peekon oli jube soolane ja härjasilm mage. Rasvane oli toit ka.

Pärast hommikusööki molutasime natuke veel toas, kui juba tuldi tuba koristama. Mida nad siin ära tegid, ei tea. Päevatekk ja prügikastist kott on ära viidud. Ja vetsupotti on Toilet-Duck’i tüüpi asjaga piinatud.

Jalutasime täna linnas, tutvusime kohalike poodide kaubavalikuga.

Postkontoris saatsime 2 postkaarti Eestisse. Huvitav, kes enne Eestisse jõuab, meie või nemad.

Vaatasime kirikuid.

Ühes käisime sees ka, ei teagi, millise kristliku kirikuga on tegu. Oli selline vaikne ja ilus kodune kirik.

Käisime toidupoes ja ostsime võileivaaineid ja kiirtoitu. Õhtusööki sõime toas, homme läheme vist välja sööma.

Istusime pargis, joonistasin oma värskest abikaasast portree.

Pool pildist tuli normaalne, pool läks natuke nässu. Homme vaatan, kuidas parandada annaks.

28. juuli 2006

Täna käisime siis selles kuulsas Gerald Durrell’i nimelises Jersey loomaaias. Õieti see polegi nagu päris loomaaed, pigem ohustatud loomaliikide väljasuremisest päästmise koht. Loomaaed tundus palju väiksem, kui ma arvasin. Aga vaadata oli seal siiski palju.

Põhiline, mis me seal nägime, olid gorillad,

orangutanid

ja igasugu muud ahvid.

Ning lisaks veel hunnik igasugu pisemaid pärdikuid.

Kui loomaaiast bussiga tagasi St. Helier’i jõudsime, hakkasime otsima kohta, kuhu lõunat sööma minna. Ega see polegi nii lihtne – mõni koht on liiga peen meie suguste kaltsakate jaoks, mõni liiga kallis, mõnes pole midagi süüa peale English breakfasti, mõni oli juba suletud ja mõni oli alles suletud. Millegipärast on neil siin selline komme, et pizzabaarid avatakse alles siis, kui turud ja toidupoed oma uksi kinni hakkavad panema.

Aga mis siis ikka – poest võileivaasju ja tuppa sööma. Võibolla homme läheme välja sööma.

Aga sellest pooleldi nässu läinud pildist me enam ei räägi …

29. juuli 2006

Ma ei tea, kas olen mina nii suur või on siin pisikesel saarel asjad palju väiksemad kui mujal. Kõiki väikseid asju reklaamitakse siin kui Jersey kõige suuremaid (aga kui neid asju saarel ainult üks ongi, siis väga vale see ju polegi).

Täna näiteks käisime sellises kohas nagu Jersey Woollen Mills. Seda reklaamiti kui ühte suurimat saare kingituse- ja suveniiripoodi ning kus tegevust jätkub tundideks. No sõitsime siis bussiga sinna, istusime natuke aega kohvikus, käisime need nn “suured poed” nii umbes kolm korda läbi ja kusagil nii poole tunni pärast istusime juba jälle bussis ja sõitsime tagasi.

Tagasiteel otsustasime maha minna St. Aubini nimelises linnakeses, mis on meie öömajast umbes mõne kilomeetri kaugusel (st kaugel-kaugel, teises saare otsas). Käisime seal ühes pisikeses poekeses, ostsime ühed kõrvarõngad

ja hakkasime mööda ilusat rannaäärt tagasi pealinna poole jalutama.

Tee peal nägime liivaskulptuuri

ning möödusime ühest kirikust, kus toimus parasjagu laulatus ja pulmasõiduk ootas väljas.

Vahepeal istusime, puhkasime jalgu ja sõime ehtsast Jersey piimast tehtud jäätist. Lõbus oli.

Lõpuks pealinna jõudes otsustasime uuesti üritada välja sööma minna, aga kuna enamik normaalseid kohti oli juba kinni ja kõht ei lubanud oodata, läksime lihtsama vastupanu teed – kõmpisime McDonald’s-isse ja ostsime kumbki endale ühe Big Mac eine. Omal on ka jube piinlik …

30. juuli 2006

Tänane päev läks natuke nässu. Otsustasime, et rendime jalgrattad ja sõidame natuke mööda saart ringi. Aga kui me juba ratastega jupp maad linnast väljas olime, avastasime, et ühel rattal on üks kumm töss – oli vist puruks läinud. Hakkasime siis koos ratastega tagasi rattalaenutuse poole kõmpima. Kui lõpuks kohale jõudsime, ei oldudki meiega kuri – öeldi ainult, et jätke see siia ja võtke uus ratas. Peale sellist jamamist polnud aga enam erilist isu kuhugi kaugele sõitma minna. Ja kuna tahtsime rattad kella viieks, enne laenutuse sulgemist, tagasi viia, siis ega eriti kuhugi kaugele polekski jõudnud minna. Sõitsime siis niisama veidi pealinna lähistel ringi, sõime jälle jäätist ja mossitasime natuke.

Täna me ei üritanudki välja sööma minna. Kuna päeva jooksul olime niikuinii iga natukese aja tagant miskit nosinud ja külalistemaja hommikusöök oli ka üsna toitev olnud, siis erilist vajadust lõunasöögi järele ei tundnudki. Ostsime ainult poest mõned õunad ja paar kuklit.

Olenemata veidi nässu läinud päevast, oli meil õhtul toas siiski väga vahva …

31. juuli 2006

Täna, viimasel sel saarekesel viibimise päeval, oli meil siis muuseumi-päev.

Kõigepealt tahtsime minna Elizabeth’i lossi. Too asub ühel pisikesel kivisel saarekesel St. Aubin’i lahes. Kaardi järgi peaks sinna viima sild. Meie seda silda aga ei leidnud ja ujuma ka ei viitsinud hakata. Nägime ainult mingeid naljakaid ratastega paate, mis sõitsid nii maal kui ka vees ja kuhu oli peale kirjutatud “Puddleducks”.

Neid reklaamiti umbes nii, et milleks minna jala Elizabeth’i lossi, kui võib maksta £3.30 ja sõita sinna Puddleducks’iga. Sellest me järeldasime, et ju siis ikka saab sinna jala ka ja – milleks maksta, kui võib minna jala.

Otsustasime siis käia vahepeal teistes muuseumides ja tulla mõõna ajal tagasi, ehk on siis sild ka välja tulnud. Läksime merenduse muuseumisse. Seal näidati igasugu merenduse ja Jersey ajalooga seonduvat. Oli täitsa vahva. Kuna sama piletiga sai ka mingisse “Occupation Tapestry” nimelisse muuseumisse, siis käisime ka seal ära. Too kujutas endast näitust suurtest ristpistes tikitud piltidest Jersey ajaloost saksa okupatsiooni ajal. Jälle huvitav kogemus.

No läksime siis uuesti Elizabeth’i lossi juurde. Ja näe – ongi sild!

Aga kuna kõhud olid selle aja peale tühjaks läinud, siis istusime sinnasamma ühte rannakohvikusse maha ja tellisime ühe peekonirulli ja ühe kanarulli.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga