Jätkasime Tõnisega (6a) vanasõnade mängu. Mina ütlesin alguse, tema lõpu.
* Ega amet leiba… TEE.
* Enne mõtle, siis… HÜPPA.
* Hirmul on suured… KÕRVAD.
* Hommik on õhtust… PIKEM.
* Hundid söönud, lambad… OTSAS.
* Igal oinal oma… SARV.
* Käbi kännust kaugele… EI VEERE.
* Koera keele otsas on rohi, kassi keele otsas… HIIR.
* Paha siga, mitu… PÕRSAST.
* Parem pool muna kui… MÄDAND KÕRVITS.
* Parem üks varblane pihus kui… 700 LENDAMAS. (Leenu kõrvalt pakkus: HARAKAS KÄES)
* Suur tükk ajab… NUTMA.
* Tõnisepäeval murtakse… TÕNIS. (Tegelikult on “talve selg”)
* Töö inimest toidab, laiskus teda… PEKSAB.
* Õnnetus ei hüüa… APPI.
* Ära hõiska enne… KUI SA EI TEA.
* Parem sada sõpra kui… NELI VENDA… VÕI 200 PÄTTI.
* Ära enne vana mütsi ahju viska, kui… SEE KATKI POLE.
* Kus viga näed laita, seal… PAHANDUST ON.
* Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne… SEEN.
* Kes minevikku ei mäleta, see elab… KAUA… VÕI VÄHE… VÕI HÄSTI???
* Huntidega koos peab… LAMBAD ÄRA VIIMA.
* Arg koer, terve… PEREMEES… VÕI KONT?
* Vana arm ei… LOE.
* Tühi kott ei… OLE KASUTU.
Väga naljakas! 😀